Fotorealism

Fotorealism

50 aastat hüperrealistlikku maali

14.05.2016

 

Fotorealismi on kunstižanr, mis hõlmab maalikunsti, joonistamist ja muud graafilist meediat , kus kunstnik tutvub fotoga ja siis üritab taasluua pilti võimalikult reaalsena teises keskkonnas (näiteks õlivärvidega lõuendile)

 

Fotorealistliku maali loomine on töömahukas protsess. Fotod projitseeritakse lõuendile  ja välja tuuakse ka pisimgi detail. Kasutades arvutul hulgal šabloone ja värvipihusteid, maalitakse fotost värvikirev suurendatud reproduktsioon. Realistlikud maalid, mis kujutasid tavalisi argiseid stseene ja üleloomulikus suuruses tarbekaupu, vastandusid traditsioonilistele formaatidele. Need, fotodel põhinevad kujutised, mis kanti lõuendile alusjoonestiku või diapositiiviaparaadi abil, äratasid kohe suurt tähelepanu.

 

Üllatusmoment, mille fotorealistlik maal vaatajas tekitab, pole fotorealismi ainus tunnusjoon. Maalid peegeldavad ühtlasi kunstniku visuaalset maailmataju ja ergutavad vaataja kujutlusvõimet. Fotorealismi kunstnike kolme põlvkonna jooksul kasvas see mõju käsikäes fototehnika arenguga samm-sammult veelgi.

 

Näituse kuraator: Otto Letze

Esimene põlvkond

 

Fotorealistide esimese põlvkonna hulka loetakse kaheksateist olulist kunstnikku, kes tegutsesid peamiselt Ameerika Ühendriikides.

Tom Blackwell, David Parrish, Ron Kleemann, Don Eddy, Ralph Goings ja John Salt maalisid meistrikult autosid ja mootorrattaid.

Richard McLean, Robert Cottingham, Richard Estes ja Robert Bechtle jäädvustasid vabaõhustseene, mis kandsid endas ameerikaliku argipäeva atmosfääri.

Jack Mendenhalli maalis peamiselt elutoa vaateid, samas kui Charles Bell, Audrey Flack ja Ben Schonzeit  kujutasid vaikelusid üleelusuurustes formaatides.

Chuck Close ja Franz Gertsch kujutasid töötavaid inimesi. John Kacere eelistas keskenduda naiskehale.

 

 

Audrey Flack

Kuninganna. 1976. Akrüül

 

 

Kuninganna on maali pealkirjas allegooriana, tähistades aja armutut möödumist ja ilu ja nooruse kadumist. Suur punane roos, kunstniku ja tema ema portreede kohal, närtsib peatselt. Mahlakas puuvili, mis varsti roiskub, ja tavapärased naiselikuse sümbolid (meigi potid ja peeglid) on vaid asjatud katsed peatada aja paratamatut mõju.

Maali vaadates köitis mind kõige enam, mida need esemed endas kujutavad. Mind üllatas esemete detailsus, nende läige ja varjud. Kaugelt vaadates ei saanud arugi, et tegemist on akrüül maaliga. Värvid on siin väga erksad ja -minu arvates- tõetruud.

Teine põlvkond

Fotorealismi pioneeridele järgnes 1980-1990. aastatel teine kunstnike põlvkond, kes jätkas esimese põlvkonna kunstilise väljendusviisi elluviimist. Liikumine kasvas rahvusvaheliseks ja sellega liitus järjest enam kunstnikke Euroopast. Fotorealism muutus seeläbi mitmekesisemaks ning välja arenes selgelt eristuv maailmavaade ja teemavalik. Erinevalt oma Ameerika kolleegidest eelistasid Euroopa kunstnikud aga jääda teemade kujutamisel neutraalseks. 

Kasutati samu tehnikaid, kuid muutusid objektide kujutamisviise. Tänu oma päritolule teistsugusest kultuuriruumist arendasid nad välja uued vaatenurgad ja viisid liikumise uuele tasemele.

Chuck Close

Autoportree. 1977. Ofort.

 

Olen toonud võrdluse Chuck Close loomingust. Vasakul on originaal pilt ning paremal ofort tehnikas jäljendatud teos. Taaskord, kaugelt vaadatuna tundus, et tegemist on digitaalfotoga, mida on arvutis muudetud, et see paistaks pikslisem. Lähedalt vaadates oli aga üllatus suur, kui nägin kuidas see teos on tegelikult tehtud. Mind paneb imestama kunstniku kannatus ja motivatsioon, et ta viitsis neid jooni ükshaaval teha.

 

 

Kolmas põlvkond

Kolmanda põlvkonna kunstnikud asusid kasutama digitaaltehnoloogiat. Nende loomingule on omased detailitäpsed kõrgresolutsiooniga kujutised, mis võivad aeg ajalt tekitada kahtluse, kas tegu on tõepoolest autentsete maalidega. 

Eesmärgiks on seatud oma kompositsooniliste ja tehniliste arenduste kaasamine žanrisse ning mitmekülgsete võimaluste leidmine maalide tõlgendamisel. 

Kuna teemad on endised, kerkibki maalide puhul esile nende enneolematult kõrgel tasemel keerukas ja peen teostus, mis on saavutatud tänu uutele tehnoloogiate tulekule ja mis toob fotorealismi uut põnevust. Kaasates uusi meediaid, on noortel kunstnikel piiramatud võimalused oma tööde loomisel ja filigraanseks lihvimisel.

Kolmanda põlvkonna kunśtnikud on saavutanud eesmärgi, mille poole esimene põlvkond pürgis. Kombineerides digitaalfotograafiat uute maalismistehnikatega, loovad nad maale, mis on sama realistlikud või vaat et isegi realistlikumad kui fotod.

 

David Parrish

Mullins. 2013. Õli

 

Taaskord peab ütlema, et maal on äärmiselt realistlik. Kui ei oleks öeldud, et tegemist on õlimaaliga, siis arvaksin kahtluseta, et minu ees on foto. Värvid on minu arvates väga tõetruud ja selged. Nii taust kui ka esiplaan on väga arusaadav. Peegeldused mootorrattal on selged nagu päriselus. All toodul pildil on näha kui kaugele kunstnik on detailidega läinud, maalides foto autori peegelduse mootorrattale.

 

 

 

Kokkuvõte

 

Fotorealism on väga huvitav ja äärmiselt üllatav kunstižanr. Kuidas need kunstnikud on jäljendanud fotosid on väga imetlusväärne. Kumu näitustest oli see minu kindel lemmik.